Keelevariatiivsuses läksin natuke närvi, kuna seal tuleb meil ka töö varsti ja materjali päris palju...Ladina keel oli üldse ooper omaette. Õppejõud tundus üüüsna range olevat. Järgmiseks korraks peame muretsema õpikud. Käisin siis täna seda raamatukogus otsimas, aga kõik on välja antud. Keskraamatukogus ka pole, ma ei teagi nüüd, mida teha....Ilma õpikuta ei julge ka kuidagi tundi minna. Nõme!
Koolist jooksin siis otse trenni, koriseva kõhuga. Loomulikult, kuna mu toiduks oli eile hommikune võileib. Enne pidu ostsin ühe väikse šoksi ka, sest ei suutnud enam kõhukorisemist taluda. Kell 23 ostsin peolt friikad ka. Selline söök siis oligi. Trennis tegime vana head teatri harjutust ja õppisime pöördeid, kahjuks pidin just kõige huvitavama koha peal lahkuma, et rongkäigule jõuda. Jätsin kõik trenni asjad sinna kah, täna tõin siis ära.
Rebaste ristimine ja pidu toimusid meil Patarei vanglas. Enne seda oli rongkäik Linnahalli juurest vanglasse. Seega ma olen nüüd täieõiguslik TLÜ tudeng! Wuhuuu! Ristimine oli üsna....huvitav peaks ütlema. Kõige meeldejäävam on ilmselt see, kui meile kotid pähe tõmmati, kingad jalast kästi võtta ja seejärel vetruvale asjale juhatati. Selgus, et see oli takistustega batuut, mis tuli läbida. Väga hull. Tõehetke tuba oli ka. Minu küsimus oli: Kas oled politseiga pahuksisse sattunud? No karta on, et ei ole ju. Ühesõnaga, vangla jooksime küll risti-rästi mitu korda läbi, pluss öine ekskursioon, mis oli väga lahe, tänu ülikõvale giidile. Teadsite, et selles vanglas on kõige rohkem olnud kuskil 4600 vangi, arvestada tuleb asjaolu, et see mahutab tegelikult umbes 12oo inimest ainult. Päris jubedad tingimused olid neil samuti. Aga see selleks. Tantsida sai ka, Apelsin mängis. Hiljem olid DJd ka, eesotsas Rein Rauaga! Ta on ikka nii sümpaatne kuju, nagu vanaisa, selline muhe. Ja kuidas ta puldi taga rokkis, super lihtsalt! Ma arvan, et ükski teine ülikool ei saa nii laheda rektoriga uhkustada:)
Kui ma lõpuks koju jõudsin, siis mu jalad olid ja on siiani surnud. Päkad just. Lolli peaga panin kontsaga saapad ja see oli lihtsalt kohutav. Ma pole kordagi varem nii palju kannatanud. Jube valus. Ma ei suuda eriti ära imestada, kuidas ma üldse seal nii kaua vastu pidasin. Igatahes jah, praegu üritan siis kuidagi enam-vähem käimisega hakkama saada. Valus on ikka. Loodetavasti läheb see ruttu üle, muidu ma ei saa normaalselt trenni ka teha:(
Nüüd sätin siis end Greta juurde soolaleivale. Loodetavasti tuleb tore istumine, saab paljusid näha, kellega tükk aega rääkinud pole. :) Sellest pajatan siis homme täpsemalt.
No comments:
Post a Comment