leadership

Sellest on saanud juba just kui fakt, tava või nimetage seda kuidas tahes, et ühistransport vihkab mind. Ja olgem ausad, tunne on vastastikune - mina vihkan teda ka. Umbes 80% juhtudest, kui ma ÜTi kasutan (loe: umbes igal teisel korral), juhtub midagi. Kas läheb siis troll katki, sarved jooksevad maha, on ummikud, trollid jäävad lumme kinni või siis mis on juba üsna tavapärane, et ega sellisest asjast nagu ajagraafik ei teata ei maad ega ilma. Ja vaikselt hakkan ma juba närvi minema. Täna otsustas tore number neli troll, et tema sõidab viie kilomeetrise tunnikiirusega, mis tähendas seda, et ma jõudsin Balti jaama 5 minutit enne oma loengu algust. Hea seegi, et ma üldse kohale jõudsin. Vaatasin siis ruttu trammi aja, 10.02. Selge. Olgu, tuli siis eelmainitud ajal tramm. Numbrit ei vaadanud, olin kindel, et see on õige. Loksusin siis rahuliku südamega Hobujaamani. Siis läks asi natuke imelikuks, peaaegu kõik väljusid ja imekombel ei tulnud ükski noorinimene peale ka. Esimese hooga mõtlesin, et mis siis ikka. Tramm pani uksed kinni ja loksus edasi. Siis jõudis aga kohale, et äkki ma olen hoopis vale masina peal. Olingi. Kurat. Sõitsin rõõmsalt Ülemiste trammi peal kuni peatuseni, mille nimeks on Paberi. Ja kell oli 10.15 juba. Tore lugu küll. Võite kolm korda arvata, kas ma lõpuks jõudsin foneetikasse või mitte. Garderoobis nägin Kaja ja otsustasime Kehrwiederisse minna ja muid asju õppida. Mõeldud-tehtud.

Hiljem olime isamaalised ja läksime Pireti ning Mariaga aktusele. Üllatavalt vähe tudengeid oli, rohkem ikka muid asjapulki. Aktus hilines veidi, sest auväärt härra Indrek Tarand istus kuskil ummikus. Aga pole lugu, tema veidi hiljem esitatud kõne korvas enam ja rohkemgi veel selle väikese hilinemise. Otseloomulikult oli tema kõne selline, mida kuulasid huviga - veidike irooniaga maitsestatud huumorit lisas kogu asjale vaid vürtsi. Rääkis ta siis tänastest poliitikutest ja juhtidest. Üsnagi õiget juttu. Ei mingit tallalakkumist ega läbi lillede silumist. Ühesõnaga, mul on hea meel, et meid seal väljaspool ka mõni arukas inimene esindab. :)
Pärast aktust oli Mare aatriumis rektori nö. bankett, kus sai suupistet ja-kastet. Seal sai selgeks, et mõned aktiivsemad ja asjapulksed üliõpilased on endast nii heal arvamusel, et sõna "järjekord" tähendust nad endile teadvustada ei suvatse. Aga no mis seal's ikka, kukkumine tuleb ükskord niikuinii.
Paar pokaali veini loengute vahepeal teeb ainult hea, nagu selgus. :D Selline mõnus soe tunne ja jutt oli ka kohe kergem tulema. Halb ainult asjaolu, et tühjale kõhule teeb see siiski pigem halba kui head. Seega olen õnnelik, et enne trenni külastasin Kaubamaja toiduosakonda ja ostsin veidi näksi.

Tegelikult tahan öelda seda, et täna oli mul vist päris esimest ja tõelist korda selline tunne, et ma tõesti olengi üliõpilane ja et mind koheldakse võrdsemalt, vähemalt varasemaga võrreldes. Ma ei teagi, miks täpselt selline tunne tuli, aga nii oli.

Järgnevat lauset lugege palun homme!

Kaunist vabariigi sünnipäeva! :)