time is running out, again

Aga miks on nii, et mida vanemaks saad, seda kiiremini kaob aeg käest? Ma olen enne ka sellele mõelnud, aga mingitki natuke loogilist ja tarka seletust pole ikka suutnud välja mõelda, vähemalt mitte sellist, mis mind rahuldaks.

Minu meelest oli see alles eile, kui ma mõtlesin, et oh tahaks suve ja mida kõike siis teha võiks. Tegelikult oli see natuke rohkem kui kaks kuud tagasi ja praeguseks on juuli juba kohe-kohe läbi ja august juba käes. Ma nagu ei mäletagi, et millal need õhtud siis eriti pikalt valged olid, sest praegu on juba üsna kiirelt juba hämar ju... Veider lugu küll, ma ei mäleta enam eriti isegi seda, mida ma juuni alguses tegin.

Ja aina armutumalt tiksub lähemale 4.september ja mul on selline tunne, et ma ei jõua pooltki neist asjadest ära teha, mida olen mõelnud enne ärasõitu veel teha ja vaadata. Teisipäeval sõidame Lätti-Leetu ka ja oleme seal pühapäevani, nii et aega jääb veelgi vähemaks. Aga ma tahaks ju veel Laitse ka minna ja igasugu muid asju teha ja inimesi näha... :)

Positiivne on see, et ma olen oma mõlema Saksamaa nö tuutoriga juba ühendust saanud ja mõlemad tunduvad kiftid olevat. Tüdruk tahab koguni jaanuaris ise Soome vahetussemestrile minna ja mainis, et Eestisse, ehk Tallinnasse, tahaks ta siis ka kindlasti tulla. Eesti tundub tema jaoks huvitav. Ja kui ma küsisin, et miks ma üldse kaks tuutorit endale sain, siis vastas, et kuna ma tundusin oma iseloomustuses tore ja sõbralik, siis jooksid nad seal tormi, et mind endale saada :D Vaat kui tore:) Saabki kohe alguses rohkemate inimestega tuttavaks. Liitusin seal meili-listiga ka ja eile sain juba meili, et neil on plaanis 7.oktoobril miskisugune grillparty teha. Ei noh, mulle sobib:) Ootan juba põnevusega. Väike kartus on aga ka endiselt sees. Ja ma arvan, et see läheb aina suuremaks paralleelselt sellega, kui lähemale jõuab ärasõidu päev.

Hakkasin lugema raamatut "Võitja on üksi". Mul on küll veel üsna vähe loetud, ent juba praegu ma näen, et selles teoses ma ei pettu ja tarkust saab juurde küll ja rohkemgi veel. Eks ma mingil ajal siis kirjutan siia ka.

Pluss mul tuli meelde, et kunagi ammu ma vist juba kirjutasin siia selle loo, mida lugesin Eckhart Tolle' raamatust "Siin ja praegu: kohaloleku jõud". Noh, ma võtsin selle raamatu uuesti kätte, et oma mälu värskendada ja leidsin, et see jutuke on ikkagi...väga tabav. Seega ma panen ta veelkord siia kirja. Ega küll küllale liiga ei tee, või kuidas iganes seda öeldakse.

" Kerjus oli teepervel istunud juba üle kolmekümne aasta. Ühel päeval läks sealt mööda üks võõras mees. "Ehk annetate paar senti," pomises kerjus mehaaniliselt ja sirutas välja päevinäinud pesapallimütsi. "Mul pole midagi," kostis võõras ja küsis samas: "Mille peal sa õieti istud?" "See on mingi vana kast. Olen selle peal istunud nii kaua, kui mäletan." "Kas sa pole kunagi sinna sisse vaadanud?" küsis võõras. "Ei," vastas kerjus. "Mis mõtet sel oleks? Seal pole nagunii midagi." "Vaata!" ei andnud võõras järele. Kerjus kangutas kasti serva veidi irvakile ja piilus sisse. Suur oli tema üllatus, imestus ja rõõm, kui ta nägi, et kast oli täis kulda. "

Ja ma kuulan hetkel seda - üks paganama hea lugu!