Kõik algas nii...
Sõitsime - mina, Assia, Miroslawa, Elis ja Serkan - siis pool 10 oma ühika juurest välja. Elis nagu üks korralik Erasmus-Mama kunagi küsis kõigilt veel üle, kas meil on ikka dokumendid kaasas. Olid küll. Vihma hakkas ka muidugi sadama. Esimene halb märk. Õnneks Chemnitzist välja sõites nägime, et otse ees oli ilus sinine taevas ja pilved jäid seljataha. Mõned kilomeetrit enne Tšehhi piiri pidas politsei meid kinni. Küsisid Serkanilt juhiluba, ta andis neile oma passi ja ütles, et Türgi saatkonnast öeldi talle, et ta võib juhiloa asemel ka oma passi näidata. Mõtlesime, et raudselt ta ajab mingit udu politseinikele, aga ei, nii oligi. Otseloomulikult pidid aga saksa ametihärrad hakkama igale poole helistama ja asju uurima. Ühesõnaga me seisime pea kaks tundi seal enne kui veel kaks politseinikku Chemnitzist kohale jõudsid ja teistega asju arutasid. Lõpptulemuseks oli see, et Serkanile anti üks paber, kus on peal kirjas, et ta peab Dresdenis oleva Türgi saatkonnaga ühendust võtma ja paluma neil tõestada, et tal on ikkagi juhiluba olemas. Vastasel juhul peab ta trahvi maksma. Ja kõigele lisaks ei lubatud tal muidugi enam edasi sõita. Õnneks aga on Elisil ka juhiluba, nii et esireas toimus kohtade vahetus. Ja ma pean ausalt ütlema, alguses ma mõtlesin, et me ei jõua elu sees Prahasse. Esiteks, kui me sealt parklast välja sõitsime, siis läks tee kohe järsult mäkke ja loomulikult Elis polnud autoga veel harjunud ja võite kolm korda arvata, kas me saime esimese hooga sealt mäest üles või mitte. Otseloomulikult ei saanud. Seda sellepärast, et ta millegipärast ei vajuta kohe peale käigu vahetust gaasi vaid laseb hoo jälle maha ja muidugi surime me sealt keset mäge välja. Teisel korral sama lugu. Ma juba jõudsin mõelda, et sinna me jäämegi. Õnneks kolmandal korral see õnnestus. Ja siis me sõitsime Autobahnil, kus kiirusepiirangut ei ole ja enamik juhte laseb rahulikult 190ga vähemalt, kiirusega 60km/h. Kusjuures iga käiguvahetus ja peatumine oli vähemalt minu jaoks täielik õudus, mul oli tõesti tunne, et tahaks nutta. Autost oli kahju. Elisist oli kahju. Teistest oli kahju ja eelkõige endast oli kahju. :D Elis ütles pärast, et kui ta tahavaatepeeglisse vaatas, siis teised chillisid niisama rahulikult, aga mina olevat tikksirgelt istunud ja kogu aeg ette teele vahtinud. Minu meelest päris nii ikka ei olnud, aga jäägu talle ta arvamus. Mingil hetkel pöörasime bensujaama ja seal toimus uuesti esireas vahetus. Me küll küsisime, kas Serkan on ikka päris kindel, et ta edasi võib sõita, aga ta oli kindel, et enam midagi ei juhtu. Noh, nii oligi. Kui me lõpuks Prahasse jõudsime (umbes 4h hiljem, kui olime plaaninud), siis hakkas seal täpselt nagu kellegi õela poolt tellitult vihma sadama. Tore. Ummikud olid ka õudsad, kesklinna jõudmiseks kulus meil ikka väga palju aega. Lõpuks parkisime auto parklasse ja läksime siis otsima neid asju, mis mul kirja oli pandud. Eelmisel õhtul tulid nimelt Martin ja Janca läbi ja tegime koos nimekirja, mida Prahas kindlasti nägema peaks.
Kahjuks tuleb tõdeda, et me ei näinud pooltki sellest, mis nimekirjas oli. Või kui nägime, siis ainult kaugelt ja ühte korralikku tšehhi baari me ei jõudnudki. Kõik muidugi selle viivituse tõttu enne Tšehhi piiri. Üsna kiiresti läks pimedaks ka ja vihma sadas, seega jah...söömas käisime ka vahepeal.
Mida me aga nägime ja millest ma vaimustuses olen, on Karlsbrücke. VÄGA ilus vaade on seal pluss siis veel Prager Burg, mis sealt nii hästi kätte paistis....oeh. Ma tegin seal nii palju pilte, et Serkan pani mulle uue hüüdnime "Bürcke-Mädchen". Toretore :D Sealt oli näha ka Petrini vaatetorni, mis oma kujult meenutab natuke Eiffeli torni. Kahju muidugi, et me sinna lähemale ei jõudnud, Martin ütles, et sealt on väga ilus vaade linnale. Siis nägime veel mõnesid kirikuid ja muid väga ilusa arhitektuuriga ehitisi. Tõesti kahju, et meil rohkem aega ei olnud, sest vaadata on seal tõesti palju!
Kõige esimesena käisime aga Vencels Platzil, seal on National Museum ja Vaclav Statue. Ja see tänav, mis sealt siis Karlsbrücke poole suundub on täis erinevaid poekesi ja hotelle ja söögikohti jne. Ühesõnaga üks väga kirju värk. Ei jõuagi igale poole vaadata ja kõike näha.
Ühesõnaga mingil ajal tahaks sinna kindlasti tagasi minna! :)
Tagasiteel sõitis alguses jällegi Serkan ja mõnikümmend kilomeetrit enne Saksamaa piiri toimus jälle kohtade vahetus. Seekord sõitis aga Elis väga hästi. Mõnus sujuv sõit oli ja autobahnil venitas ta isegi korra 115km/h välja :D Väga tore :D
Vot selline sõit meil oligi :)
Hästi jäi muidugi veel meelde see, et alati, kui kelleltki küsisime, kus suunas mingi asi asub, siis öeldi meile alati "geradeaus" ehk siis otse edasi. Sellest sai lõpuks oma nali, näiteks kui me üritasime leida tagasiteed enda auto juurde, siis mõtlesime, et peame ikka "immer geradeaus" minema, küll ikka kohale jõuab :D Veel on naljakas asjaolu, et Prahas ei ole metrood mitte nummerdatud vaid...värveldatud?! :D Sellist sõna vist pole olemas, igatahes mu mõte on selles, et seal on punane ja roheline ja kollane liin...sinist vist ei olnud, vähemalt ei näinud. Väga huvitav ühesõnaga. Ja seda ka, et kui te mõtlete vahel, et Tallinnas on jube suured ummikud, siis believe me, Prahas on see neli korda nii hull :D Nii et kel kannatust ei ole, sellel ei soovita kindlasti autoga Prahasse sõita :)
Ma nüüd asun õppima. Sain oma tantsutreenerilt motivatsioonipsühholoogia raamatu, mida ma raamatukogust ei saanud ja osta ka ei tahtnud. See tundub hästi põnev olevat, nii et ma nüüd alustangi selle lugemisega! :)
Tervitused kõigile ja olge ikka tublid! :)
M.
PS. Praha pildid on fotoalbumis!
No comments:
Post a Comment