8 days

Kuna selle netiga on nagu ta on, siis ma kirjutasin eile-üleeile niisama oma m6tted üles. Siin nad on:

10. september’10
Õhtul käisin siis Susi ja tema sõpradega korvpalli vaatamas. Meie võistkond kaotas küll kahjuks, vist umbes 11 punktiga või nii, aga see pole see, millest ma rääkida tahan. Nimelt ma pole kunagi näinud sellist emotsioonidetulva ja kaasaelamist rahva poolt. Hämmastav. Me oleme harjunud, et mängijate nimetamise ajal plaksutatakse, kui väga veab, siis võib-olla mõni inimene tõuseb püsti ka. Täna aga, kõik elasid kaasa, plaksutati, karjuti, vilistati. Üks mängija, kes eelmisel aastal kodumeeskonnas mängis, sel aastal aga kodumeeskonna suurima konkurendi võistkonda siirdus...noh temast hakkas lõpuks juba täitsa kahju. Alguses, kui ta nimi nimetati, siis rahvas vilistas. Okei, see selleks, aga pärast vilistati ja „buu’tati“ IGA kord, kui ta palli enda kätte sai. Uskumatu lihtsalt:P Kui esimene veerand algas, tõusis äkki kogu saalitäis rahvast püsti. Ja siis hakati plaksutama. Ma ei saanud alguses aru, mis toimub. Susi aga seletas, et tavaliselt seistaksegi nii kaua püsti, kuni oma võistkond korvi viskab. Vahel kauemgi. Jälle suur erinevus võrreldes sellega, mida meie oleme kodus harjunud nägema. Aga mängust endast rääkides, siis see oli kaugel sellisest venivast ja lohisevast mängust, mida meie meeskonnad mängivad. Meil suudetakse ehk heal juhul ühel veerandil täispressingut teha ja kiirelt pall üle tuua ja igasugu trikke teha, nagu need kutid tegid. Mäng oli tõesti väga kiire. Ei mingit lonkimist vms. Ja pressing pandi peale juba audist väljaviskel, vahepeal olid mõlemad pooled täitsa hädas, et palli üldse kuidagi üle viia. Väga lahe ühesõnaga. Kui järgmine mäng tuleb, siis peab ikka uuesti minema 
Peale mängu tahtis seltskond mulle, kui uuele Eesti tüdrukule, näidata baari, mis ise koha peal õlut pruulib. Ma muidugi ütlesin, et ma õlut ei joo, mille peale vajus nii mõnigi nägu pikaks. Aga otsustasime sellegipoolest selle koha üle vaadata. Mul kahjuks ei tule nimi hetkel meelde. Ainult ülevaatamiseks see jäigi. Seal polnud ühtki vaba kohta. Kift koht tundus muidu olevat. Seejärel läksime siis teise kohta, selle nimi oli vist CityPub või midagi sellist. Igatahes oli see Iiri koht. See oli ka üsna täis, aga õnneks saime ühe laua. Poisid tellisid muidugi õlle kohe, meie tüdrukud jõime aga kuuma šokolaadi või latte’t. Täitsa maitsev oli. Üks tüdruk tellis veel midagi, mida me Eestis nimetame ilmselt „mundris kartuliteks“ vms. Noh, praktiliselt sama asi, mida minu mäletamist mööda nt Kompressorist kunagi sai. Igatahes see oli muidugi ka hea, aga kahjuks ma põletasin oma suulae selle maitsmisega ära:S Eile põletasin keele ära. Ikka oskan :D
Nüüd olen siis kodus. Kirjutan selle siin lõpuni ja hakkan „Nathan der Weise“ lugema. Kuna mul endal siin ühtegi raamatut väga nagu pole, siis L. käskis mul oma riiulilt midagi valida. Et ma aga jälle valikut teha ei suutnud, siis pistis ta selle mulle kätte. Ütlesin, et olen selle kohta natuke kuulnud jne ja selle peale siis ütleski, et lugegu ma see läbi.  Eks ma siis alustan sellega.
Homme vaja poodi minna ja natuke koristada. Vot sellised lood.
Praeguseks kõik.
M.




11. september’10
Täna magasin siis natuke kauem kui muidu. Vahva oli see, et natuke peale seda, kui olin oma hommikusöögi lõpetanud hakkas eesti numbriga telefon äkki helisema. Vanavanemad ja ema helistasid. Naljakas oli äkki eesti keeles rääkima hakata :D Kui ikka nädal aega pole rääkinud, siis on imelik tunne küll korra. Ei pea peale igat lauset mõtlema, et kas ikka ütlesin õigesti ja kas must saadi aru. Rääkisin siis nende kõigiga natuke, väga tore oli. Aitäh! 
Peale seda siis koristasin natuke ja tõstsin asju natuke ümber jne. Seejärel läksin linna. Käisin uitasin poodides ringi ja jalutasin niisama linna peal ringi. Meil on siin nimelt väga ilus ilm täna. Päike paistab ja sooja oli umbes 20 kraadi. Sakslased ise ka imestavad sellise ilma üle. Uurisin ka, milline kingavalik poodides on. Ma pean ausalt ütlema, et üsna hädine. Võib-olla ma ei vaadanud korralikult, aga no midagi eriti ilusat küll kuskil ei näinud. Ostsin endale hoopis termostassi, millega saan siis loengutes käima hakata ja sooja tee või kohvi kaasa võtta. 
Koju jõudes tegin süüa. Mul on ikka kohutavalt kahju, et mul siin ahju ei ole. Tahaks nii väga mingit kooki teha vms Nii Susi kui ka Luciano pakkusid välja, et ma võin nende juures ka teha, aga see pole ikkagi see. Ma ei hakka ju pärast järele jäänud kooki koju tagasi tooma...see ei sobi kuidagi. Aga no eks vaatab. Mingil ajal vist ikkagi peab seda võimalust kasutama.
Oma naabrist ei tea ma endiselt ei ööd ega mütsi. See on ka imelik, et külmikus on asjad, mis kõigi eelduste kohaselt kuuluvad talle. Nt täiesti avamata juust jne. Ja samas on nt jogurt, mille aegumistähtaeg oli eelmisel aastal, võiga sama lugu :S Ühesõnaga kahtlane. Eks näis, kas ta ilmub välja, kui semester algab või mitte.
Õhtul oli L’i ühikas suvekooli tudengite tervituspidu vms ja L. kutsus mu sinna kaasa. Need, keda täna nägin, olid kõik Lõuna-Aafrikast. Ja kui te nüüd arvate, et kõik olid mustanahalised, kes ühtki sõna inglise keelt ei osanud, siis eksite. Mustanahalisi (ja needki polnud need eriti tumedad) oli vist ainult 2 või 3. Ja kõik rääkisid superhästi inglise keelt. Ja mul on tunne, et üks kutt oligi inglane, sest tal oli küll briti aksent juures :D Nii kift. Ma jälle muidugi üritasin seletada talle, kus Eesti asub. Lõpuks ta vist isegi sai aru, sest ta teadis Leedu asukohta :D Kõige naljakam on see, et kui ma nendega inglise keeles rääkisin, siis see tundus kuidagi nii lihtne...iseenesest mõistetav. Ma ei pidanud mõtlema, et milline sõna on õige kasutada jne. See tuli lihtsalt loomulikult. Saksa keelega see mul küll nii lihtne pole. Üks tüdruk ütles ka, et ma räägin päris hästi inglise keelt :D Jee. Aga samas tuleb ka tunnistada, et natuke raske ikka on ka olla seltskonnas, kus sa peaaegu kedagi ei tunne ja nende teemadel kaasa rääkida ei oska. Aga noh, eks ma üritan parandada seda asja.  Igatahes kuskil poole ühe ajal tuli mul uni ja tulin koju tagasi. See on ka naljakas, et õhtuti on siin niiii vaikne. Ainult ühikates käib suurem melu, aga tänavad on täitsa vaiksed ja tühjad. Ahjaa, ma nägin üleeile muide jänest keset muruplatsi. Tulin just mööda teed ja kuulsin mingit sahinat. Jäin siis vahtima ja äkki nägingi, et jänes istub must mingi 20 meetri kaugusel ja vahib vastu. Vahtisin siis ka teda natuke, oli selline ilus kreemikat värvi, üsna suur. Temal sai aga vist sellest vahtimisest kiiremini isu täis, nii et ta keeras otsa ringi ja kalpsas edasi. Rääkisin sellest täna L’ile ka, aga tema küll üllatunud polnud, ainult naeris selle peale ja ütles, et neil on siin mingi pisike rebane ka ja kui väljas grillida, siis ta tuleb ligi ka, kui talle süüa visata. :D Vot sellises kohas ma elangi, jänesed-rebased ümberringi.
Rohkem uudiseid praegu pole.
Järgmise korrani.
M.


Ja tänase kohta pole mul eriti midagi lisada. Olen Bulgaaria tüdruku Maria juures, kes elab muga samas majas ja kasutan siis siin natuke netti. :)