Käisin täna teatris! Ja täitsa tasuta. Oli etenduse peaproov ja Susi käib aeg-ajalt ühe oma kursuse raames selliseid asju vaatamas ja sel korral kutsus ta minu ka kaasa. Ja selle üle on mul väga hea meel! Tüki nimi on "Der nackte Wahnsinn" ehk siis eesti keeli "Alasti hullus" või midagi sellist. Komöödia. Komöödia sellest, kuidas ühte teatritükki mängida üritatakse. Alguses on peaproov ja kõik paistab viltu kiskuvat. Kui lõpuks õige etenduse aeg käes on ja lavastaja enam näitlejate peale ei karju, siis kisubki kõik nihu. Ühesõnaga ma võin öelda, et täna naersin ma oma kõhulihased küll tugevamaks. Teatrist lahkudes nägin seinal plakatit, kus seisis kiri "Die Grönholm Methode", mille peale mulle kohe meenus, et Eesti Draamateatris olen seda tükki juba ju näinud ning kui päris aus olla, siis tekkis kohe huvi seda siin ka vaatama minna. Peab uurima, millal, kus ja kui palju piletid maksavad sellele, äkki lähengi vaatama :)
Mis siis veel. Midagi eriti huvitavat polegi nagu vist rohkem juhtunud.
Aaa, või siiski. Nimelt oli mul esmaspäeval referaadi tähtaeg Grammatik-seminaris. Referaat sakslaste mõistes, koduses mõistes ütleks ma pigem selle kohta ettekanne-kokkuvõte-diskussiooni juhtimine vms. Igatahes pidin seda kahe saksa tüdrukuga tegema. Reedel leppisime kokku, et loeme kõik vajalikud leheküljed läbi, teeme märkmeid ja esmaspäeval siis lühidalt enne seminari algust arutame, mida täpselt rääkida. Jõudsin siis lund trotsides 10 min enne seminari algust kohale. Vaatasin siis ringi, aga neid tüdrukuid ei näinud. Mõtlesin, et noh, aega on, küll nad jõuavad, ilm oli ikka päris hull ja üks buss jäi niigi tulemata. Siis sai kell aga veerand ja professor alustas seminariga ja neid polnud ikka veel. Kummalisel kombel (ma siiani imestan) ei olnud ma veel närvi läinud!? Esimesed 15 min rääkis professor teisel teemal. Siis aga ütles, et oleks aeg tänase teemani jõuda ning uuris, kus on tänased referendid. Siis mul läks äkki kuskil seest külmaks ja sain aru, et ma olengi täitsa üksinda seal karja sakslaste sees. Tõstsin siis käe, ta küsis mu nime. Vastasin. Selle peale ta uuris kohe, et ma ei ole sakslane, ega, mille peale ma jaatavalt vastasin. Küsis ka seda, kas tean teiste kohta midagi, mille peale oskasin vaid pead raputada ja "nein" öelda. Selle peale arvas ta, et no pole hullu midagi, ma võin siis natuke rääkida, mis minu jaoks selles teemas huvitav oli ja mida tuleks esile tõsta jne. Rääkisin siis natuke, esitasin mõned küsimused asjade kohta, millest ma aru ei saanud, selle peale diskuteerisid teised kaasa...ja märkamatult oligi 90 min täis tiksunud. Peale seda oli küll suur kergendus. Polnudki nii hull ja ma loodan, et ma väga lolli muljet endast ei jätnud :) Aga kui nüüd mõtlen, siis see ajab natuke vihale küll, et teised niimoodi alt hüppasid. Nad teadsid ju küll, et ma sakslane pole jne, aga noh jah, nende kaotus, minu võit. Mul on see asi nüüd selja taga :)
Esmaspäeval sain ka paki kodust, kus olid lõpuks mu head talvesaapad ja natuke maiustusi ja muud nänni. Ajastus oli muidugi suurepärane, sest esmaspäeval hakkaski meil lund aina rohkem sadama ja siiamaani sajab, nii et väga super! :)
Hetkel mul vist muud eriti midagi muljetada pole. Kui midagi huvitavat tekib, siis eks ma kirjutan jälle. Seniks aga nautige talve! :D
No comments:
Post a Comment