11 minutit

11 minutit, sest ma ostsin täna Paulo Coelho romaani "Üksteist minutit". See on siis vabanduseks, et mul eriti head mõttevälgatust ei tulnud, mida blogi nimeks panna.
A new chapter has begun, sest algaski ju septembriga. Ülikool on piisavalt new chapter minu elus. Aga ma olen siiani väga rahul! Germanistika - hetkel tundub õige valik. Kursakaaslased - nad on mul parimad! Ja ülikool ise - no ma hakkan seda juba omaks võtma.

Miks ma üldse blogi pidama hakkasin? Sellepärast, et see on nii moodne värk ja praegu teevad kõik seda? Ei, tegelikult ma pean põhjuseks hoopis asjaolu, et mul lihtsalt ON vaja end aeg-ajalt tühjaks kirjutada, ükskõik siis millest, aga lihtsalt kirjutada. Tegelikult ma pole vist mõnedes asjades eriti järjepidev inimene ja blogi pidamine on just üks neist asjadest. Ma olen juba kaks korda alustanud ja alati pooleli jätnud. Aga et kolm on kohtuseadus, nagu öeldakse, siis loodetavasti läheb sel korral õnneks!

Täna oli üldiselt üsna tore päev. Magasin muidugi kaua, sest see on ju üks ülikooli võlusid ja mõnusid, et ei pea enam 8ks kooli ronima. Sehr schön. Lubasin Avele (mu Supertore kursaõde), et jõuan 11.45ks sinna, no ei jõudnud. Jäin sutsu hiljaks, aga õnneks polnudki täna auditoorium S-318 nii täis nagu enamasti, kui meil seal loengud on. Täna oli kavas keele variatiivsus. Istusime üsna keskele ja hakkasime kiirelt konspekti tegema tegemata välja paberitest, mis meile välja jagata. Netti muidugi jälle ei saanud. Tegelikult oli üsnagi huvitav loeng, saime targemaks nii dialektide kui registrite alal. Vahepeal pakkus A. šokolaadi, mis loomulikult mu kurgule jälle hästi ei mõjunud, nii et köhisin jälle korralikult. Vahetasime ka prille ja jõudsime järeldusele, et A. peab uued klaasid muretsema. Mingi hetk ma avastasin, et paberid,mida ennist jagati, olid tänase tunni materjaliga, nii et sealt alates jäi konspekti tegemine pooleli. Kui loeng läbi sai nägime korra teisi, ajasime paar sõna juttu ja läksime linna. Eesmärk oli selge - A-le kõrvarõngad, raamatupoe külastus ja raamatukogu külastus. Olime väga edukad: A. sai kõrvarõngad, mõlemad saime hea raamatu (A. ostis sama autori "Alkeemiku") ja raamatukogus maksis ta ka ainult 40 krooni raamatu eest, mida ta läbigi ei lugenud:D Vahepeal ostis ta muidugi krõpsu ja mugis neid, räääkisime igasugustest asjadest ja naersime. Jäätise ostis ta ka, millest pool jäi Estonia ette meist maha. Ja Brünost rääkis ta mulle ka, käskis vaadata. Läksime siis edasi Tammsaare parki, mingi bänd vms tegi seal proovi, noorteürituse raames...tuli kohe tuju tantsida. Kahjuks ei saanud ma kaua passida, oli tarvis trenni joosta, seega jätsime jumalaga ja läksime oma teed. Vahepeal hakkas tibutama ka. Peatuses nägin Kerlit ja Brithut, sõitsime koos trenni. Trennis saab meil ka alati nalja ja no inimesed on ju ülitoredad. Tegime harjutusi, mida Pukka sõnade kohaselt tehakse ka päriselt Brodwayl. Nice! Väga mõnus trenn oli. Kätsiga tegime natuke nalja ja õiendasime, nagu vanaema ja lapselaps ikka, aga ta teab, et ma armastan teda paljupalju, ükskõik, mida ma ka ei ütleks. Peale trenni kobisin koju ja sõin, lõpuks. Eelmine söögikord oli hommikul kell 10, ma ei arvesta neid kolme krõpsu, mille ma A-lt varastasin! :P
Ja nüüd on kell juba seal maal, et ma magasin AK uudised maha. Kavast lugesin, et täna on Grey anatoomia ja vana hea Dr.House, nii et neid peab vaatama. Kuigi need on raudselt mingi vanemad osad, aga no pole viga. Neist ei saa kunagi isu täis.

Tänase siiamaani kestnud päeva lõpetaks Pukka hea mõttega, mille ta meile trennis täna andis. See oli siis umbes nii - Tantsi iga päev nii, nagu see oleks sul viimane päev. Sa ei tea iial, mis võib juhtuda homme.
Ma teen siis oma interpretatsiooni ja ütlen, et elu kohta võib ka nii öelda. Ja tegelikult ju öeldaksegi. :)

Ma võin julgelt öelda, et tänane päev on korda läinud. Koolis oli hea, trennis oli hea, Ave oli hea, kõik oli hea. Okei, see ei olnud hea, et mu jalg hakkas jälle valu tegema, aga selle ma unustan praegu ära!

Peace out.