Mõistuse vangid

Lugesin ükskord ühte head raamatut ja nüüd mõtlesin, et seda tarkust võiks teistega ka jagada.
Katkend Eckhart Tolle'i raamatut "Siin ja praegu : kohaloleku jõud“:
" Kerjus oli teepervel istunud juba üle kolmekümne aasta. Ühel päeval läks sealt mööda üks võõras mees. "Ehk annetate paar senti," pomises kerjus mehaaniliselt ja sirutas välja päevinäinud pesapallimütsi. "Mul pole midagi," kostis võõras ja küsis samas: "Mille peal sa õieti istud?" "See on mingi vana kast. Olen selle peal istunud nii kaua, kui mäletan." "Kas sa pole kunagi sinna sisse vaadanud?" küsis võõras. "Ei," vastas kerjus. "Mis mõtet sel oleks? Seal pole nagunii midagi." "Vaata!" ei andnud võõras järele. Kerjus kangutas kasti serva veidi irvakile ja piilus sisse. Suur oli tema üllatus, imestus ja rõõm, kui ta nägi, et kast oli täis kulda. "

Ja inimestega on täpselt samamoodi. Nii kaua kuni me ei vaata enda sisse, oleme me kerjused, vangid, omaenese mõistuse vangid. Mitte meie ei kasuta mõistust tööriistana, mõistus kasutab meid, ilma, et me sellest ise aru saaks. Sel hetkel, kui sa suudad lakata mõtlemast, mõtlemast kauemaks kui üks hetk, ei valitse mõistus enam sinu üle.

Vot nii.

Põhimõtteliselt oli täna igav loeng, aga EATis Ronni ja Mariaga söömine oli vahva. Ja nüüd varsti lähen Tammsaare parki kallistama!

Bis bald.