read my mind

Miks on nii, et osad minevikus toimunud sündmused, mälestused jms alatiseks kummitama jäävad? Miks ei lase süütunne meist kunagi lahti ja närib hinge, kui vaid korra selle peale mõelda? Minu puhul on vähemalt nii. Ja kõige rohkem närivad minevikus valesti tehtud asjad, vead, ütlemata jäänud sõnad, väljendamata jäänud mõtted...
Ma ju tean, et ideaalsest ja heast on asi kaugel. Mul on palju vigu ja ma olen palju asju valesti teinud. Aga "mu vead ju ongi need ideed, mis kannavad". Ja ma olen püüdnud neid parandada. Ja kui ühel hetkel ongi juba tunne, et need on parandatud, siis tuleb keegi ja ütleb või teeb midagi, mis näitab kui eksiteel ma olen olnud. Samas ma ei mõista inimesi, kes väidavad, et on andestanud ja kõik on korras, ning ise teevad kõike oma ütlemistele risti-vastupidi. Nii palju võiks ju siiski austada ja aru saada...see teeb ju olukorra palju keerulisemaks. Lihtsam oleks tunnistada oma vastumeelsust. Võib-olla teile ei teeks see midagi. Mulle teeb see haiget. Kõige raskem on ju oma vigade tunnistamine ja seejärel nende heastada üritamine. Milleks sellele siis veel eriti pahatahtlikult tähelepanu juhtida?

2 years and i still feel myself guilty. why do you play with me like that? you know that i'm sorry.
Selle peale küsiks, et what's wrong with me? Ja ma võin ausalt vastata - i don't know.

Nagu vist juba aru saada, siis on mul täna natuke nukker tuju. Ja ma tunnen hetkel nii puudust Kadrist, kellele oleks tarvis sellest rääkida...oeh. Ja ega vastavate laulude kuulamine just asja paremaks ei tee.

And all the things that I wished I had not said
are played on loops 'till it's madness in my head
Is it too late to remind you how we were?
Do the things that you always wanted to,
without me there to hold you back, don't think, just do.